Eripedagoog: kui sinu klassi tuleb HEV laps.

Uus õppeaasta on alanud ning õpetajad on elevil ja valmis uuteks väljakutseteks. See võiks olla ideaal. Paraku näeme sageli hoopis teistsugust vaatepilti. Õpetajad on puhanud ning tahaksid uuel õppeaastal endast maksimumi anda, kuid siis tuleb neile meelde, eelnev õppeaasta ja tihti just raskused seoses hariduslike erivajadustega õpilastega. Seejärel saavad nad teada, et klassi tuleb veel mõni HEV-laps. Mõnel õpetajal tekib selle kõige peale mõeldes trots, mõnel aga tohutu hirm – mõlemad täiesti inimlikud reaktsioonid. Õnneks saab negatiivsust leevendada vaadeldes olukordi ja mõeldes neile veidi teisiti. 

Siinkohal toob eripedagoog Kristina Kutsar välja mõned mõtted, mis võiksid õpetaja mõttemustreid muuta ning seeläbi lihtsustada tööd HEV-lastega.  

1. Hirmul on suured silmad.

Õpetaja saab teada, et klassi tuleb HEV-laps, ta tutvub lapse dokumentidega võib-olla räägib ka eelneva õpetajaga. Ta loob endale lapsest kuvandi, mis võib olla hirmuäratav. Kui liikuda edasi selle hirmutava pildiga, siis koostöö lapsega suure tõenäosusega ebaõnnestub. Koostöö eest lapsega vastutab täiskasvanu mitte laps. Seega, täiskasvanul on ka vastutus alustada suhet lapsega n-ö õigest jalast. Selleks, et õpetaja tuleks toime oma hirmudega ning ei laseks neil üle võtta, saab ta läbi teha järgmised sammud: 1) pane kirja kõik oma hirmud, 2) hinda, kui ratsionaalsed need on (0-100%), 3) lükka võimalusel hirm ümber (esita vastuväiteid), 4) mõtle, kes sind selle hirmuga aidata saaks, kui see hirm on sinu jaoks ratsionaalne. 

Tutvu järgnevalt kahe näitega.

* Telefonis tabeli lugemiseks palun pööra ekraan horisontaalseks (landscape vaade).

Autistlik õpilane

Hirmud

Ratsionaalsus

Vastuväited

Kes/mis mind aitab?

1. Ta ei suhtle minuga, teistega,
2. Ma ei jõua temaga tegeleda.

1. 30% 
2. 90%

1. Autiste on väga erinevaid – osad soovivad väga suhelda, osad mitte. Ma pean uurima, missugune on minu õpilane. Kui ta ei soovi suhelda, siis on see probleem, millega pean tegelema.
2. Klassis on korraga palju õpilasi (sh neid, kellel on raske), keeruline on kõigini jõuda ja kõiki toetada. Aga lõpliku hinnangu sellele olukorrale saan anda siis, kui mul on ülevaade lapse võimetes. Võib-olla on ta hoopis andekas ning ei vaja põhiainetes tuge.

1. Osalen koolitusel, et täpsemalt mõista autistide suhtlemise poolt. Suhtlen spetsialistiga.
2. Maja eripedagoog, või mõni muu spetsialist, kes saaks last hinnata ning anda spetsiifilisi juhiseid, kuidas last klassis toetada. Lisaressurss klassi.

Suhtlen õpetajaga, kellel on sarnane kogemus

Agressiivne õpilane

Hirmud

Ratsionaalsus

Vastuväited

Kes/mis mind aitab?

Ma pean kartma enda elu ja teiste laste elu pärast.

100%

Kui dokumentatsioonis on kirjas, et tegemist on agressiivse lapsega, siis see probleem võib edasi kanduda ka minu klassi. KUID ma tean, et agressiivsus ei esine kunagi niisama, sellel on alati põhjus. Kui ma saan teada, mis on selle tagamaad, siis saan ka oma tundides olla proaktiivne ning aidata vältida neid olukordi. Agressiivsuse osas saab aidata last – et ta hakkaks märkama tunnete eskaleerumist ning õpiks rakendama abistavaid strateegiaid.Suhtlen lapse ja vanemaga ning uurin välja olukorrad, mil lapsel agressiivsus esineb, uurin, kui sageli seda esineb. Palun abi psühholoogilt, et toetada lapse arengut selles valdkonnas.

2. Tutvu lapse ning vanemaga (võimalusel juba enne kooli)!

Kirja pandud info ei pruugi olla täiesti adekvaatne – me kõik oleme inimesed ning võime alateadlikult lapse kohta negatiivse hoiaku võtta. Seetõttu võib ka dokumentatsioonis olev tekst olla hinnanguline ning negatiivne. See ei tohiks olla meie ainuke infoallikas. Lisaks, dokumentatsioonis välja toodud diagnoos ei pruugi õpetaja jaoks tähenduslik olla. Tihti jääme kinni stereotüüpidesse ning seetõttu hakkame lapsele hinnanguid andma enne kui oleme temaga isiklikult tutvunud. Kui me kohtume lapsega, siis saame ise märgata, mis on selles lapses head ja ägedat. Saame lapsevanemalt väärtuslikku informatsiooni (mille osas vajab ta rohkem abi, mis võtted toimivad ja millised kindlasti mitte) ning sõlmida esmaseid kokkuleppeid (nt kuidas kontakti hoida). Lisaks saame enda sees jälgida, mis tundeid laps meis tekitab. On täiesti normaalne, et meile ei meeldi mõni inimene (sh laps), kuid on täiesti ebanormaalne käituda lapsega sellest sisetundest lähtuvalt. Olles täiskasvanud saame end kontrollida (meie aju on küps!) ning lapse vastu olla kaastundlikud ning toetavad.

3. Loo HEV lapsega positiivne suhe!

Kui õpetaja teab last ning on ka enda hirmude ning murekohtadega tegelenud, siis saab ta teadlikult positiivset suhet looma hakata. Hea suhe õpilasega on aluseks akadeemilisele edukusele ning heale korrale klassis. See kehtib kõikide laste kohta. Kui õpetaja pühendab õppeaasta alguses rohkem aega suhete loomisele ning laste vaheliste suhete toetamisele, siis vähenevad klassis käitumisprobleemid ning laps suudab sellises keskkonnas paremini õppida.

4. Neuroerinevused rikastavad!

Laps, kellel on hariduslik erivajadus, on tihti ka neuroerinev, mis tähendab, et tema aju funktsioneerib teisiti võrreldes tavaajuga. Sellest tulenevalt on eriti oluline meeles pidada, et lapsel esinevad lisaks raskustele ka tugevused, mida igaühes ei leia. Näiteks ATH laps näeb suurt pilti ning suudab leida seoseid, mida tavaajuga inimene ei näegi. Sellised eelised on igal neuroerineval lapsel. Kui sa tahad lapses positiivset välja tuua ning teda klassikollektiivis olulisele kohale tõsta, siis see on üks parimaid viise!

5. Kaasamine on terve klassikollektiivi protsess!

Kaasamine pole pelgalt HEV-õpilase hoidmine samas klassiruumis teiste lastega. Kaasamise kõrgeim eesmärk on sotsiaalse heaolu tagamine. Seega suhete loomine, austava ning toetava keskkonna loomine on tähtsamad kui akadeemilise edukuse tagamine. Kaasamine ei toimu iseenesest – terve kollektiiv teeb selleks tööd. Aluseks tuleks võtta neuroerinevuste käsitlemine, normaliseerimine, austava suhtumise loomine. Selline lähenemine aitab suurendada sallivust ning vähendada kiusamist. Seega, tehke tunde, milles räägite erinevustest, milles normaliseerite neid ning aitate igal lapsel leida enda tugevused.

6. Õpetamisvõtted põnevaks!

Tavapärane tund, kus õpetaja räägib, laps kuulab ning seejärel täidab ülesanded, on ebaefektiivne ning igav. Õpetaja peaks mõtlema, uurima, kuidas ta saaks oma repertuaari laiendada nii, et tunnid oleksid mitmekesised, tugineks laste tugevustele ning toetaks õpilastevahelist koostööd. Need õpetajad, kes teevad koostööd eripedagoogiga ning rakendavad selliseid õpetamisvõtteid, mis sobivad HEV-lastele, on üldiselt tundides paindlikumad ning innovaatilisemad.

Kokkuvõtteks HEV lastest

Need mõtted on vajalikud, et õpetaja hakkaks teise pilguga HEV-lapsi vaatama. Kuid kindlasti tasub siinkohal meelde tuletada, et kui õpilane vajab sisulisi kohandusi õppematerjalides, siis ei pea õpetaja omaette sellega tegelema. See on signaal, et see laps vajab teistmoodi õpet. Kogu info tuleb fikseerida õpilase individuaalse arengu jälgimise kaardis, sellest tuleb informeerida lapsevanemat, hindeid tuleb panna ausalt ning lõpuks saab abi Rajaleidjast.    

Kristina Kutsar, eripedagoog

Kuidas saab ERILO õpetajaid aidata?

Kui oled samuti jõudnud arusaamisele, et neuroerinevused on uus normaalsus, siis tule veebikoolitusele: Neuroloogiline mitemekesisus õppeasutuses. Koolitusel tutvustame põhilisi neuroerinevusi, nende tugevusi, raskusi ja toetamisviise ning anname suunised, kuidas neuroerinevusest rääkida lapsevanemate ja lastega.

Kui sinu asutuses puudub eripedagoog või logopeed, aga oled konkreetse juhtumiga hädas, siis tutvu ka meie õpikeskkonna hindamise teenusega.

Kallis õpetaja, sa ei ole üksi. Leia endale sobiv lahendus.

Kannatlikku meelt ja mõistmist iga õpilase suhtes ning avatud meelt uutele ideedele!

ERILO pere