7 nippi, kuidas dokumenteerimine lihtsamaks teha
10.01.2025
1. klassi minek – kust alustada?
07.03.2025
Nii mõnigi lapsevanem võib olla mures oma lapse pärast ning mõelda, kas tema lapsel võib olla aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH, ingl k ADHD). Kuid vastuseni jõudmine ei pruugi olla nii lihtne, kui esmapilgul näida võiks. Selles postituses räägime lühidalt ATH olemusest ning diagnoosi saamise teekonnast.
Mis on ATH?
ATH puhul on tegemist neuroloogilise erisusega, mis tähendab, et inimene sünnib tüüpilise ajuga võrreldes teistsuguse ajuga. Tegemist on eripäraga, mis on inimkonnas alati esinenud ning tegemist ei ole millegi negatiivsega. Tänasel päeval on ühiskonna nõudmiste iseloomu tõttu ATH inimestel raskem toime tulla võrreldes varasema perioodiga.
ATH tunnused
ATH põhilised tunnused, mille põhjal ka diagnoositakse, on tähelepanu puudulikkus, hüperaktiivsus ning impulsiivsus. Raskused võivad esineda kõigi tunnuste osas või eraldiseisvalt. Toome mõned näited iga tunnuse kohta.
tähelepanu puudulikkuse tunnused (keskendumisraskus): raske keskenduda ühele asjale; kalduvus kiiresti tüdineda; raske ülesandeid organiseerida ja lõpetada; kalduvus unustada; kalduvus teha hooletusvigu.
hüperaktiivsuse tunnused: pidev tormamine; sage nihelemine, rabelemine; pidev jooksmine, ronimine, kukkumine; pidev rääkimine; püüd teha mitut asja korraga.
impulsiivsuse tunnused: enne tegutsemine, siis mõtlemine; sobimatute märkuste ütlemine, hõikamine; sage konfliktidesse sattumine; raskused järjekorras ootamisega.
Abiks võivad olla ka järgmised nimekirjad:
https://peaasi.ee/mis-on-aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/
https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-andmebaas/aktiivsus-ja-tahelepanuhaire/
Lisaks eelnimetatud tunnustele, mis on negatiivse alatooniga, on ATH puhul palju positiivseid tunnuseid, millele peaks lapse toetamisel toetuma. Iga laps on oma nägu ning lapsevanem saab koos eripedagoogiga teraapia käigus tugevused üles leida ning nendele keskenduda.
Pidage meeles, et kõik eelnimetatud tunnused on iseloomulikud noorematele lastele (näiteks tüüpilisele 2-3 aastasele), lastele, kes on väsinud või kelle baasvajadused on täitmata. Niivõrd suur osa lapse käitumisest on mõjutatav keskkonna poolt ning see teebki ATH diagnoosimise keeruliseks. Seega vanema ning lapsega tegelevate spetsialistide roll diagnoosimise protsessis on päris suur.
ATH diagnoosimine
Väga oluline on koguda palju infot lapse käitumise ja toimetuleku kohta. See info on hädavajalik lastepsühhiaatrile ning kliinilisele psühholoogile, kes last uurivad. Tuginedes saadud infole saab psühhiaater teha adekvaatsemaid otsuseid. Oluline info võiks puudutada näiteks seda, milline on lapse uni, toitumine, nutiseadmete kasutamise harjumus, kas lapsel on õpiraskused või keelepuuded (abiks eripedagoogi/logopeedi uuring), sensoorse integratsiooni raskused või ärevus. Kuigi probleemid nendes valdkondades võivad esineda nii ATH-ga kui ka ATH-ta lapsel, on tõenäosus, et kui neid valdkondi toetada, siis võib ilmneda, et lapsel on baasvajadused hoopiski täitmata ning tunnused ajapikku kaovad.
Kui neid valdkondi toetada ATH lapsel, siis näeme samuti, et lapsel on kergem olla ning toimetulek paraneb.
Seega, kui vanem kahtlustab lapsel ATH-d, siis on mõistlik panna aeg lastepsühhiaatri juurde ning paralleelselt peaks alustama info kogumisega, et lapsega tegelevad spetsialistid saaks võimalikult tervikliku pildi lapsest. Seejärel tuleb lähtuda psühhiaatri juhistest. Lastepsühhiaater otsustab, kas ja millised uuringud oleks veel lisaks vajalikud ning vajadusel määrab ka ravi. Rõhutame siinkohal taas, et väikelaste puhul on väga keeruline öelda, kas tegemist on arengulise eripära või ATH-ga. Seepärast diagnoositakse enamasti ATH-d koolieas, harvem koolieelses eas ehk lasteaias.
Mis infot täpsemalt koguda ning kuidas saab lapsevanem last aidata vaatamata sellele, kas lapsel on ATH või mitte, saad täpsemalt kuulata ERILO ja LENGU koostöös valminud videoloengust: “Kas hüperaktiivsus ja tähelepanu probleemid on iseloomulikud ainult ATHle?”.
ERILO pere